Olen blogi-limbos. Blogi või mitte blogi. Instagrammis loetud raamatute üle on küll inspiratsiooni jahuda, aga muud filosofeerimised hajuvad mõtteist suveöhe.

Hiljuti tundsin end pisut kummalises olukorras, kui üks sõber puistas südant, ja teine, ja mu värskelt lahutatud töökaaslane ka, ja mul tundus imelik, et mul ei ole millegagi vastata... mitte kuulamise mõttes, kuulata võin küll.. vaid vastastikkuse puistamise ja usaldamise osas. Justkui ma oleksin kole saladuslik, kuigi tegelikult mul pole midagi rääkida, ühtegi põrutavat uudist, ja hingevalud ei meenu ka kohe esimese ropsuga.

Teiste lugusid on küll, aga need pole minu rääkida, ning üldse ei jää mul teiste lood eriti hästi meelde, et saaksin neid adekvaatselt edasi lobiseda (see oleks ikka üks väga ripakil telefon, mis sealt välja tuleks). Pigem on meeles ähmane tunne, et tema või tema rääkis, ja mu oma emotsioon, eriti kui on huvitav lugu, aga mu mõtted ei oska koondada kuuldut taasesituspunkti isegi mu oma peas. Mis on ilmselt hea, sest nagu öeldud, ei olegi teiste jutud minu jutustada.

***

Teine päev Epp küsis, kuidas raamatut kirjutatakse.

Selle kohta kui terve elu ma olen selles teemas sipelnud, ei teadnud ma tegelikult ise ka, kuidas raamatut kirjutatakse. Varem kirjutasin lihtsalt. Olid mingid lood, mingid settingud, mingid tegelased.

Nüüd on mul juba aastaid peamiselt algus. Ja siis nõutult minu poole vaatavad karakterid, et mis nad nüüd teevad, ja mina vaatasin sama nõutult vastu.

Aga sellele probleemile on lahendus: Goal - Motivation - Conflict.

Ehk siis niimoodi kirjutataksegi raamatut. Uuri välja, mis su tegelase eesmärk on, mis teda motiveerib, ja mis teda takistab eesmärki täitmast. Kui tahad olla eriliselt osav, siis jaga GMC veel väliseks ja sisemiseks ning lase tegelasel välise eesmärgi saavutamiseks ületada sisemine konflikt. Põhimõtteliselt peaks tegelast tundes ja tema teele takistusi veeretades ja teda endast välja ajades ka süžee välja kooruma.

Seda õppisin ma ka alles tänavu kevadel, et kõige olulisem küsimus on alati: miks. Päris elus ja tegelaskuju loomisel. Miks ma nii tunnen, miks ma nii reageerin sellele või teisele, miks teine nii teeb. Miks, miks, miks. Mul on tunne, et ma ei ole seda küsimust oma elus piisavalt tihti küsinud ja nüüd ma tahan kõik miksid küsida ja neile vastused välja uurida.

Üldiselt on aidanud kirjutamisest mõtlemine, vaikselt kõpitsemine ja nokitsemine, ka mu enda hingerahu taastada, eriti peale ühte väga valusat konflikti kevade poole mu õega. On aidanud mõtteid ja tundeid ja käitumismustreid analüüsida oluliselt paremini kui paljud traditsioonilised või populaarteaduslikud eneseabi meetodid.

***

Öösel nägin und, või võib-olla hoopis vaimukujutlust, et ma vaatasin mustale varesele väga lähedalt silma. Ja zoomisin veelgi lähemale, täitsa silma sisse, enne kui hakkas pisut kõhe ja ma selle nägemuse katkestasin.

Ning hommikul ärkasin hurraa-tundega, et nii hea, et ma olen vaba. Mõni teine hommik ma ärkan mossitades, aga täna oli selles osas hea hommik, et vabadus ja sõltumatus on tüüne.

***

Tulin töölt, kontori juurest keerasin mäest alla ja kõndisin pargi poole. Silmanurgast märkasin küll, et mingi mees tuli mööda tänavat, aga inimesed ikka käivad seal, nii et ma ei pööranud sellele tähelepanu. Olin juba peeagu pargi juures, kui mõtlesin, et pean telefoni-selfikaameraga korra seda vinni uurima, mis ülahuule juurde oli end välja punnitanud, samal hetkel kuulsin kas sammu vms heli. 

Kuna mu ridikül oli tagumikul, siis ma pidin selle kätte saamiseks end pisut keerama. Ja siis märkasin, et see mees oli täiesti tuima /tühja/välja lülitunud pilguga täpselt minu selja poole meetri kaugusel. Väga ehmatasin ja jäin seisma. Tema sujuvalt, silmagi pilgutamata liugles mööda ja kõndis otse edasi. Väga creepy. Selles mõttes, et see ei olnud mingi kitsas rada, et ta oleks pidanud mul kukil kõndima, selle tee peal on ruumi tubli neljale-viiele inimesele.

***

Tahaks lõpetada mingil positiivsel noodil, mitte selle stalkeriga, aga ei tulegi midagi rohkem pähe. Ega ma selle stalkeri tõttu ka liig-ärevuses ei ole tegelikult. Ilmselt unustan peagi ära.

Unustamisest rääkides, siis ma vist loen liiga palju raamatuid viimasel ajal. Et raamatud jäävad küll enam-vähem meelde, aga mu elu hajub pisut laiali. Aga võib-olla see ongi hea, stressivabam, sest kui pole mõtteid mu hinge järamas, siis on endal ju ka kergem.