Ühe tööpäeva mõttelõng, koondunud eelmistest traageldustest, vanadest mustritest, otse sõrmeotstest.

***

Seisin, paljad varbad murus, ja kaugelt, justkui politsei auto undamine, mida kuuled lähemale tulemas, jõudis minuni mõte: mida ma teen?

***

See oli mitu päeva tagasi, siis kui ma käisin hästi paljudel sünnipäevadel.

Ja sain juba mitmendat korda aru, et tegelikult igasugused nägude-ülevaatamise üritused ei jäta mu südamesse üldse eriti mingeid jälgi. Hõljun neist läbi, veidi ebamugavuses vingerdades.

Hea on siis kui on väike seltskond, nagu näiteks Raeli teine sünnipäev õhtul Liina juures, või kui Moona võttis mu endale ja me kiikusime koos Mehise sünnipäeval, või kui me Epuga istusime pargis ja sõime saia ja pärast istusime tema köögis ja jõime veel teed, või kui me Epu ja tema töökaaslasega käisime Rummus ronimas ja pilvi vaatlemas, või kui Maasja ja Rael tulid minu teisele või kolmandale sünnipäevale.

Ma ei tea, miks mul ei ole hea, kui koos on kolmkümmend inimest.

***

Mida ma teen mõte käis tegelikult IG kohta.

Üheltpoolt on tore, et mul on koht, kus inimestega suhelda. Inimestega, kellel on minuga haakuvad huvid, kes on lugenud neid raamatuid, mida mina loen, või kes võtavad vedu, kui ma olen mõne raamatu suhtes eriliselt hingestatud. Inimestega, kes on kohal ka siis, kui mu oma päris inimesed on parasjagu hõivatud oma teiste päris inimestega.

Teiseltpoolt istuda telefon käes, suhelda läbi binaarkoodi, istuda omas mullis, suhelda vaikides... 

Ma ei tea, mida ma teen.

***

Uprooted raamatus see mets. Tume ja võluv, ohtlik ja paeluv.

Ja oli võlur. Tark võlur. Selline võlur, kes oli juba sada aastat raamatutarkust näpuga järge pidanud.

Ja oli õpipoiss. Õpitüdruk.

Temale ei tulnud vana võluri raamatutarkus üldse loomulikuna. Kohe tunnetas, et on tõrge, et sõnad moonduvad. Võlur mõtles, et ta on puruloll.

Aga siis õpitüdruk, Agniezska, leidis oma viisi. Leidis oma raamatu (Baba Yaga raamatu, muideks), mille maagia tundus temale loomulik, kerge ja hea.

Vana võlur oli kohe, kulm kortsus, mis mõttes mingi suvalise mõttetu teksti põhjal saab üldse. Võttis kohe jälgmisele, tegi märkmeid, aga ikka temal ei tulnud Yaga raamatu järgi võlumine välja. Sest tema ja Yaga tekst ja Yaga maagia ei haakunud, samamoodi nagu Agnieszka ei haakunud vanade amtelike ja nurgeliste linnas sündinud tekstidega.

Ja siis Agnieszka tõmbas paralleeli, mis mulle tohutult meeldis. Et võlumine on nagu metsas raja leidmine, et sa ei pea igakord sama radapidi minema, või kasutama seda rada, mida on enne sind kasutanud mõni teine võlur.

Aga kui see on elu. Kui mets on elu. Kui võlumine on elu.

Ja kui ma seisan metsarajal, ja mõni seisab kuskil hoopis teisel pool metsa, kuhu ta on tulnud mööda hoopis teistsugust rada, ehk siis maastik tema selja taga on teine kui minul, maastik tema silme ees on teine kui minul. Ja siis ta sealt teiselt poolt metsa hüüab, lausa nõuab, et ma astuks neid samme, mis temale sobivad. Kuidas ma saan seda kuulata?

Ei saagi. Ei saagi!

Ka mina kipun andma nõu läbi iseenda, me kõik teeme seda, seda nõu, mis mulle sobiks, seda nõu, mida ma ise teeks, kui ma oleks antud olukorras. Ja mulle ei meeldi see. 

Ma tahan õppida rohkem kuulama. Vähem reageerima. Vähem oma tavalisi mõttemustreid pidi tallama lahenduste otsingul. Vähem nõu andma.

Ja ma tahan õppida välja lülitama seda häält, kes minu metsa nägemata, nõuab, et ma kõnniks samamoodi, kui nemad astuks.

Usaldada oma häält, oma südant ja meelt. Aga mitte neid, kes traktoritena kihutavad läbi oma maastike ja metsade. Mina omas metsas võingi peatuda, mõelda, kraavi kukkuda, puu najal uinuda, unistada, mustikaid süüa, linnulaulu kuulata. Võta oma traktor, võta ja mine, ära minu metsa tule!

***

See IG... 

Võib-olla on asi mu tahtmatuses reageerida.

Me oleme nii reakgeerimise altid. Kõigele peame kohe kaasa mõtlema. Oma ideid välja pakkuma. Kaasa rääkima. Oma arvamust kuulutama. Alati midagi arvama.

Võib-olla ma olen pisut väsinud. Arvamisest.

***

Eelmine kuu tulid päevad suure nutu ja haletsusega. Nüüd tulid nii, et ei märganudki, hiilisid ligi uimasel kolmapäeva hommikul, mis tundus rohkem nagu neljapäev, aga samas mitte üldse mõni päev.

Vahel ma tahaks lesida madalas vees meres, ja lasta veel lihtsalt uhtuda mu keha kallastel, kuulata kohinat, vaadelda pilvi, tunda tuult tedretähnidel.

Mis tuletab meelde, et ma ei ole see suvi meres ujumas käinud.

Vist ei ole eelmine aasta ka meres ujumas käinud.

Vist viimati käisin meres ujumas kaks aastat tagasi Poolas.

Vist tunnen, et see on puudu.

***

Tööl on veidi stressikas. Üks õnnetu konteiner ajab teist taga, tunnen kuidas veri soontes suriseb, olen kistud igas suunas, kõik tahavad kiiresti, kõik tahavad ruttu.

Mina tahan nuttu.

P.S See ei ole nüüd see koht, et peab hakkama töökohta vahetama. Töö ongi selline, et vahel on raske. Vahel on tore. Vahel on igav. Me oleme hellitatud põlvkond, arvates, et tööl peab alati olema tore ja huvitav, alati motiveeriv, alati rikastav. Vahel piisab sellest, et kuu lõpus on pangas klots, mille eest saab arveid ja pangalaenu maksta, raamatuid osta ja häid asju süüa. Vahel natuke on piisav.