Külmetus on üks imelik asi. Sellel ajal kui mingid mini-retsidivistid lõiguvad su kurku kaks ööpäeva järjest, sest nii on lahe justkui, kannatad vaikides ja noh, see on väga nähtamatu ja kuuldamatu.

Aga kui sa siis oled need mini-retsidivistid öiste higistamis-reividega surmanud ja surunud nende viimased jääsmed neelust häälepaelte ja bronhhide suunas, tunnend end ise ärksama ja elusamana, siis kostab "haigus" kahte lehte kaugele, sest käib pidev köh-köh, hääl on nagu viiskümmend aastat suitsetanud vanamehel ja tatti voolab perioodiliselt ojadena.

Väga kummaline paradoks.

Õnneks hommiku jazz on mind kõik päevad pinnal hoidnud ja eilne väga vaikne tööpäev lõppes isegi ka kasumlikult loomingulise tegevuse osas.

Püüan olla vähem sitahäda (kuigi muidugi enesetunne paraneb oluliselt kui sitahäda hingest välja pressida nagu esmaspäevane ulg ilmekalt tõestas). Aga püüan siiski. Igasuguste maailma muutuste ja elu remontide ja kodu parandamisega.

Tataaa! Toredat päeva.