Ei no, mis toimub!

*

Ükskord ennevanasti, kui ma viimati kinos käisin. Wonder Womanit vaatamas.. juuni alguses või millal see võis olla.. noh, ennevanasti. Siis sealt filmist jäi mind kummitama see kõige eepilisem helirada filmist.

Kõndisin kinost läbi vanalinna koju, kõrvus kumisesid need kitarri-liinid, tuul juustes, ja ma kõndisin nagu unenäos aga väga teadlikult ja tunnetuslikult väga sujuvalt minu ümber liiklevate inimeste vahelt läbi, ühegi tõrketa, ühegi ümber-kalkulatsioonita. See oli nagu koordineeritud tants. Väga meeldejääv elamus.

Mõtlen, et vahepeal tundub elu ka selline tants, kõnnid ümber ja mööda mineviku taakadest, tantsiskled kosmoses.

Vahepeal tundub, et see rada, mida mööda on kindel käia, on ääretult kitas, ja jääb järjest kitsamaks. See rada, millel on meelerahu. Ja iga väiksemgi väärsamm või takistus lööb tasakaalust välja.

*

Ja vahel mul on tunne, et kõik on korraga. See sama vana lugu, et aju ei tee vahet päriselt juhtunul, unenägudel ja ettekujutatul. Mu meelest ei ole ajul ka aja kontseptsioon eriti hästi paigas.

Sest mõnikord ma tunnen, nagu mõni asi oleks eile päev juhtunud, mitte kaheksa aastat tagasi. Vahel ma tunnen, et ma olen mitmes reaalsuses korraga: praegu, eile, üleelmine aasta, kaheksa aastat, kümme aastat. Kõik, kõik on korraga. Veits raske.

Õnneks suurema osa ajast olen siin ja praegu, ja ainult üksikutes teemades tekib see kummaline aja kokku jooksmise tunne.

*

Tahaks midagi joonistada või maalida, aga kuidagi pole ühtegi idee-pursatust ega vaimuvalgust.

*

Eilse ärevuse lahendasin karakteri backstory backstory't nokitsedes ja küsimusi küsides. Ja pärast veel kirjutasin üles mõtted, mida minus tekitas üks tekst, mida ma ühele algajale kirjutajale nö test-lugesin, ja mõtisklesin selle üle, kuidas mina seda teksti parandaks, tegelasi süvendaks, maailma muudaks. Kehva teksti pealt õpib siiski nii mõndagi, isegi kui see on paras piin lugeda.

*

Sain õhtul Baltijaamast maasikaid.

Ma mõtlen, et vahel harjub nii ära, et Hollandi ja Hispaania plastmass-maasikad on nagu nad on. Pigem pisut hapukad, võib-olla mõni üksik saab magus. Ja siis oled sellega harjunud ja mõtled, et see ongi normaalsus.

Ja siis võtad pool kilo kodumaa mullas kasvanud maasikat..

Ja need on kõik magusad, pisikesed ja punnis. 

Ja siis mõistad, et persse, miks me üldse laseme neid plastmass-maasikaid omale tarnida siia. Kas meil tõesti on vaja aprillis seda hapukas-maitsetut toorest maasikat. Miks ei võiksi maasikas olla midagi erilist, midagi, mida me saame süüa ainult kahe-kolme nädala jooksul suvel.

Nii nagu vanasti, kui ma olin laps.

*

Aitab.

*

Ma tegin Fääridel oma 2x2 tubakeses paar selfit. Endale meeldib, aga üldse ma ei julge kunagi oma selfisid näidata. Sest siis tundub maru-tobe, et nagu mingi eneseimetleja (salaja siiski veidi olengi).
Ma olen päris imelik. Mul on nii kummalised moraalsed dilemmad.