Pean ausalt tunnistama, et mul on sünnipäevaga seoses alati pisut irratsionaalset ärevust, ma poolenisti pelgan suurt tähelepanu tormi, poolenisti kardan, et keegi ei armastagi mind. Ja ma poolenisti tahaks, et see oleks üsna tavaline päev. Mõtisklesin mitu päeva ette, kas sünnipäev kui selline peab olema maru eriline, ja siis mõtlesin, et ma püüan vahel täiesti mittesünnipäevi maru-eriliseks mõelda/teha, et kuidas siis neid üle trumbata.

Lõpuks otsustasingi suhtuda sellesse päeva kui tavalisse maruerilisesse mittesünnipäeva ja teha lihtsalt mõnusaid asju.

Siin kohal lõikangi lindid läbi ja avan uksed uuele rubriigile: mõnus päev.

Mu mõnus päev 16.juulil 2017 algas üsna varakult, ma nägin üksjagu napakat unenägu unes, aga varajane ärkamine ühtis mu plaanidega.

Veetsin esimesed tund aega rasva-põletus joogat tehes, higistades ja tugevdades keha keskosa.

Kiirustamata dušši järel kõndisin rongi peale ja sõitsin Balti jaama, kus ma turult ostsin pool kilo traditsiooni jätkavat maasikat (sest lapsena, kui kolm nädalat juulis oligi üldse ainuke aeg, kui maasikaid sai, siis ema alati ostis mulle; Maasja mäletab ka ehk ka maasika-vahukoore torti mida minu tolleaegsetel sünnipäevapidudel alati pakuti).

Siis mul oli juba kõht tühi, aga et oli liiga vara ja kohvikud alles kinni, siis leppisin suurema kärata poe karbi-sushiga. Tavaline päev, eks ole.

Olles täitnud end suure hulga maasikate ja vaarikatega, tuli mul veidi uni peale ja tegin ühe tugevdava uinaku.

Seejärel saime Triinuga kokku ja läksime jälle Baltasse Uulitsa-nimelisse tänavatoiduputkasse ja sõime lõunaks sibulamoosiga veiseburgerit, mis on väga aus ja väga maitsev burger, mida ma lihasööjatele julgen soovitada küll.

Siis me kõndisime puudevilus sadamasse Merepäevi piiluma, aga seal oli igav ja palju rahvast, nii et me hankisime hoopis bensiinijaamast vett ja kõndisime tasapisi ida poole. Kus me siis Koidula nurgal hüppasime ise bussile ja Lauluväljakul korjasime Epu peale.

Suund Piritale seiklusparki, kuhu ma olen väga kaua mõelnud minna ja nüüd oli aeg mõtted lihtsalt teoks teha, mis seal ikka pikalt mõelda. Ronimises on nüüd mul mustvöö ja hulgim sõjahaavu peale kauba.

Pärast me istusime mereääres liival ja rääkisime juttu ja oli muhe ja mahe ja ehe.

Aega ei olnud üldse olemas, aga siis otsustasime, et peame ikka minema kooki ka sööma.

Pidasime silmas Komeeti, aga selgus, et Komeet oli just sulgumas, sest kell oli päris palju (ja see oli teine kord selle päeva jooksul, kui ma Komeedi ukse taha jäin, aga pole lugu midagi). Hankisime kooki ja teed/chai lattet/caffee lattet mujalt ja istusime veel viimased hetked Harju tänava päikeseterassil.

Ja siis oligi juba ootamatult päev otsa saanud ja mina mõtlesin ainult, et küll oli mõnus. Täitsa tavaline, eriline päev.