Kuna täna ei ole mõnus päev (suutsin mingi tuvastamata toidu või mitme toidu kombinatsiooniga viia end öise öksendamise ja poti kõrval värisemiseni; senini pea valutab, uni on, aga vaim ei malda vaikida, rääkimata sellest, et järsku on Eestis suvi ja palav ja liiga palju valgust ja naabermaja ehitajad puurivad asju), siis ma kirjutan sellest teisest päevast, kui oli üsna mõnus päev.

Kuna keegi ei saanud minuga nädalalõpus metsa ja rappa tulla, siis ma veidi olin kurb. Sest ise omal käel ma ei saa hästi kuidagi rappa (kuigi vb, kui ma nüüd mõtlen, bussiga Valgejärvele või Marimetsa siiski saaks), aga laupäeva hommikul otsustasin, et lähen siis sinna, kuhu saan, kuidas saan. Ja Kloogaranna on mul ammust aega mõttes kõlkunud.

Mõeldud-tehtud. Viskasin kotti raamatuid, märkmikke, aga mitte pastaka, mitu suvalist sööki ja jooki, ja jooksin rongile nagu omal ajal kääbik Bilbo tormas vastu seiklusele kolmeteistkümne päkapiku ja habemik võluriga, st ilma hommikusöögita.

Rongis selgus, et elektrirongis ei saagi kaardiga maksta. Olin päris nördinud ja ütlesin tädile, et ma siis lähen järgmises maha ja otsin raha. Aga siis ta leidis lahenduse, et ma saan telefoniga osta päeva pileti oma ID-kaardile ja sõit võis jätkuda. Hiljem ta veel seletas, et sama päevapiletiga ma saan sõita Raplani ja Aegviiduni teises suunas (ja ma korraks mõtlesin, et jee, kui olen Kloogal lõpetanud, siis sõidan Baltasse ja vahetan rongi Aegviidu omale).

Sõit möödus kiirelt ja meeldivalt aknast välja vaadates. Ühtegi kaasa toodud raamatut ei lugenud.

Siis ma tulin Klooga-Aedlinna peatuses maha, sest olin eelnevalt kaardipealt selgeks teinud, et sealt läheb metsatee otse Kloogaranna peale. Mida ma üldse ei teadnud, oli see, et kohe selle sama raja peal on mitmeosaline holokausti memoriaal, sest Kloogal asus juutide koonduslaager ning Punaarmee eest põgenedes panid taganevad Natsi-Saksa väed toime massimõrva). Arvatakse, et Klooga laagris tehtud fotod olid esimesed, mis maailmas üldse koonduslaagrite kohta avaldati. Nõukogude Liit muidugi levitas neid propaganda eesmärgil ja nimetas hukkunuid tundmatuteks NSVL kodanikeks, kuigi kõik juudid olid hoopis mujalt "sisse toodud"

Selline jupike ajalugu.

Seal tee peal oli veel hästi palju väikseid konnasid ja ma kekskisin ringi nagu veits sogane peast, püüdes konnakestele mitte peale astuda.

Hiljem jõudsin memoriaali metsarajalt välja mingile autotee laadsele olendile, põikasin metsa sisse ja sõin mustikaid ja olin selle üle kangesti rõõmus, sest see meenutas mulle nii väga lapsepõlve Haapsalus. Tahtsin mööda metsa edasi mütata, aga see rada suubus kuhugi kaduvikku lõpuks ja võõras kohas üksi niimoodi tähistamata metsas puuke korjata ma ei julgegi. Pöördusin tagasi autoteele ja vantsisin seda mööda edasi, tarbides ära banaani, kaneelikukkli ja natuke juustu.

Siis jõudsin päris suurele maanteele ja olin korraks eksinud. Maanteega ristus raudtee, mis viis Kloogarannale, aga ma ei näinud kohe ühtegi teed, mida mööda sinna kõndida. Sõber googelmoogel aitas hädast välja. Läksin üle tee ja natuke maad Paldisiki suunas ja siis põikasin metsa. Seal oli suits üleval, nii et kuskil näis miilavat tuli. Ühed inimesed olid seal enne mind midagi uurimas käinud, aga mu meelest see suits oli kõik hoopis teiselt poolt teed pärit. Kappasin sellest kohast ruttu läbi ja varsti sain jälle paremini hingata.

Vantsisin läbi metsa ja mugisin juustukuubikuid päikesekuivatatud tomatitega. Juustukuubikud olid päris pehmed ja kõik see söömine üsna räpane, aga ma olin "matkamas", nii et who gives a f.

Varsti hakkas männimetsa vahelt paistma ilus suur ja oranz rongi-poiss, ootas seal Tallinna sõitu. Uurisin välja, mis kell rong läheb ja sain teada, et mul on kaks tundi aega. Kaalusin, kas minna rannale istuma või kõndida Treppoja juurde. Rand tundus liiga palav ja eelistasin jääda metsaviludasse, nii et kõndisin googelmoogel kaardi abil Treppojale, vahepeal seal rongi juures veel ratsutas üks hobune mööda (hiljem rongis kuulsin, kuidas mammid hobust kiitsid, et ikka nii ilus oli olnud, tundub, et kõik said elamuse).

Treppoja ei ole suvisel ajal üldse nii huvitav, kui sügisel või kevadel, märjematel perioodidel, aga käidud sai. Selleks ajaks tundsin ka juba, et väsimus hakkab tulema. Nii et kõndisin rongi juurde tagasi, mõtted mujal, ehk kirjutamise juures. Rongipeatuses tahtsin üles kirjutada oma kirjutamised, aga peale põhjalikku otsimist selguski, et tindipliiats oli koju jäänud. Kasutasin telefoni aku viimaseid jõuraasmeid ja toksisin siis seal märkmetesse, mida oli vaja. Enne sõin veel kogu juustu ära.

Ja siis juba sõitsingi rongiga kodu poole. Kuna öö oli olnud lühike (olin kaua üleval, aga ärkasin vara), ja värskes õhus kõndimine oli väsitanud, siis magasin paar tundi. Seda, mis ma pärast tegin, hästi ei mäleta, arvan, et lugesin ja beta-lugesin ja kirjutasin. Õhtul mõnusama jahedaga käisin veel poes.

Selline mõnus päev, tema oli vist 21.juuli 2017.

Pean ka ütlema, et mu aju tunneb end paremini peale seda kui need asjad üles kirjutasin. Pisut ikka silmade kohal huugab, aga elusam on olla. Aju ikka tuleb ka liigutada!