Kadeduseuss.

Mul vahel poeb südamesse. Kuigi, kui ma nüüd mõtlen, siis ehk polegi tegu niivõrd kadedusega, kui pettumusega.

Täna puges, sest üks mu kunagine klassiõde IG-s hakkas mind jälgima (kõlab väga imelikult), ja selle kaudu nägin, et tema tegeleb lasteraamatu illustreerimisega ja kirjutamisega. Ja siis oli tal seal veel foto koos poeg-lapsega, ja kõik oli nii helge ja ilus.

Ja ma vist olin kade/pettunud, et kusagil on inimesed, kes minu unistusi praegu elavad. Et mina pole ikka veel sinna jõudnud (see siis pettumus). Muidugi kindlasti on teisedki läbi raskuste jõudnud sinna, kus nad on, ja võib-olla on neilgi veel kõhkluste hetki. Aga kurjavaimu sotsiaalmeedias ju näidatakse ainult õhulisust, ja siis ongi nii viltu see maailmapilt.

Kuigi vahel mul on täiesti okei, et ma olen alles teel ja alles õpin.

Aga vahel ma igatsen ka seda helgust, seda siirast rõõmu, mida inimestega jagada. Mitte selleks et uhkustada, vaid selleks, et jagatud rõõm on ju palju rohkem rõõmu. Et isegi kui mu vaiksed, väiksed rõõmud on head mulle endale, siis vahel ma tahan, et keegi rõõmustaks minuga koos, aga väikesed, vaiksed rõõmud hajuvad igapäeva sumusse, ja ei ole üldse nii olulised, et keegi väga tahaks nende üle rõõmustada, ikka peab olema ainult mingi pulma-või lapsepilte, või maailma päästmist, või agressiivselt ägedaid asju, ette näidata.

Et siis ma kadetsengi pisut. Sest tahaks, et minu unistused oleksid ikka minu enda puhul ka täitunud. Mõnigigi. Et ma oleks mõnes asjas juba kuhugi kohale jõudnud, juba hingerahus ja helguses, mitte igavesti teel.*

Nüüd on pisut kurb olla.

*kuigi see tuletab mulle meelde, et elu ei olegi teekond. Ja see suhtumine on nii vale.